Riik ei peaks IT-valdkonnas jätma erasektorile pelgalt tööjõurendi rolli, vaid võtma kasutusele hankemudeli, mille puhul riik ja ettevõtted tegutsevad tõeliste partneritena. See aitaks vähendada kulusid ja luua rohkem lisandväärtust, kirjutab IT- ja nõustamisfirma CGI Eesti juht Andres Birnbaum.

Puudujäägis 2026. aasta riigieelarve koostamisel otsiti väidetavalt kõikvõimalikke kärpekohti ja majanduse elavdamise viise. Üks oluline nurk on seni siiski jäänud varju – IT-valdkond, mis läbib horisontaalselt ka paljusid teisi sektoreid. Nutikalt korraldades võiks see aidata korraga kahes suunas: vähendada avaliku sektori kulusid ja suurendada Eesti majanduse lisandväärtust.

Kui mõni aasta tagasi võis Eesti e-riigi ülalpidamiskuluks hinnata umbes 250 miljonit eurot, siis IT-majade ja infosüsteemide kasvu tõttu on see number praeguseks kindlasti suurem. Eesti avalikus sektoris on kasutusel mitu tuhat infosüsteemi, millest paljud täidavad sisuliselt sama ülesannet. Neid saaks koondada ja lihtsustada.

Väga suurelt üldistades võiks riigil olla kaks suurt süsteemi: üks maksude kogumiseks ja teine toetuste maksmiseks. Kui see tundub liiga utreeritud, siis vähemalt see on kindel, et tänast IT-süsteemide monstrumit saab märgatavalt lihtsustada ja nende arvu oluliselt vähendada. Praegune killustatus teeb e-riigi üleliia kulukaks.

Muutub poliitika, kasvavad kulud

Teiseks kasvatavad kulusid poliitilised otsused ja järsud suunamuutused, mille puhul ei arvestata elluviimise hinnasilti. Näiteks automaksu juurutamine tõi ametnikele uusi tööülesandeid ja ümber tuli ehitada IT-süsteeme. Selle asemel oleks riigieelarve täitmiseks olnud palju lihtsam kasutada juba olemasolevat kütuseaktsiisi mudelit, tehes sellesse kohandusi. Nüüd aga on loodud kaks paralleelsüsteemi, mis mõlemad vajavad pidevat haldamist.

Kui maksupoliitika taas muutub, kajastub see kohe ka IT-kuludes. Väikeriik peaks aga kulude ohjamiseks olema võimalikult lihtne ja stabiilne.

Kolmandaks tuleks kriitiliselt üle vaadata IT-majad, mis on algsest ministeeriumide tugifunktsioonist paisunud iseseisvateks suurorganisatsioonideks. Värskeim, kümnes IT-maja loodi sel suvel. Selline suundumus on kasvatanud juhtimis- ja teenindusfunktsioone ning ametnike arvu. Ja loonud dubleerivaid rolle, mille arvel võiks kulusid kokku hoida.

Väärtus jääb loomata

Kõik eelnev on kärbete pool, kuid veelgi tähtsam on panus riigieelarve plusspoolele.

Kui ambitsioonikamad projektid koonduvad riigi IT-majadesse ja erasektorile jääb vaid tööjõurendi roll, siis pidurdub kogu sektori areng. Rahvusvahelisel turul – kust tuleb oluline osa Eesti majanduse kasvust ja lisandväärtusest – maksavad projektid, kus meie ettevõtted on loonud uusi lahendusi ja juhtinud innovatsiooni. Kui neid kogemusi piisavalt ei teki, jääb ekspordipotentsiaal realiseerimata ja lisandväärtus loomata.

Riik ei peaks üle võtma rolle, mida erasektor suudab hästi täita, vaid jagama vastutust ja initsiatiivi ettevõtetega senisest enam. Hea algus on tehtud – riigikantselei ning justiits- ja digiministeerium on koostanud juhendi, mis aitab avaliku sektori digiteenuste tellijatel läbimõeldult kaaluda ka sisseostu.

Juhendist üksi aga ei piisa. Praegu on koostöö suurim pudelikael sobiva mudeli puudumine. Küsimus on, kuidas korraldada hanked ja partnerlus nii, et tulemuseks oleksid nutikamad süsteemid, väiksemad kulud ja tugevam IT-sektor.

Skeemitamine võidab innovatsiooni

Tänane levinuim hankemudel on eraettevõtted taandanud sisuliselt tööjõurendifirmadeks. See tähendab hangetel eelkõige tunnihindade sõda, kus ainus “innovatsioon” seisneb selles, kuidas kunstlikult tuua tunnihinda alla, et hankel olla edukas.

Nii tegelevad ettevõtted näiteks topelttundide arvestamisega ning avalikule sektorile IT-lahenduste pakkumine on muutunud optimeerimisäriks. Digiteenuse pakkujaks võib seega saada pigem see, kes on osav skeemitamises, mitte see, kes suudab pakkuda nutikaid lahendusi.

Kui erasektorile jääbki vaid tööjõurendi roll, kaovad motivatsioon ja vastutus innovaatiliste lahenduste leidmise või süsteemi tervikliku toimimise eest. Riik jääb riskikandjana üksi. Ning kui projektis ilmnevad ootamatud asjaolud või riskid realiseeruvad, siis selgub, et soodsa tunnihinnaga hange ja tegelikud kulud erinevad kardinaalselt. Tunnihinnad muudkui langevad, kuid reaalsed kulud kasvavad.

Rääkimata turumoonutusest, mida selline eelkõige lihtsamate töölõikude hankimine kaasa toob. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu andmetel on 96% Eesti IT-ettevõtetest kuni üheksa töötajaga mikroettevõtted. Oleme liikunud IT-sektoris väikeettevõtete turu suunas, kes ei suuda vajadusel võtta suuremahulist vastutust.

Sama trendi kinnitab ka Äripäeva värske programmeerimise aastaraport. 2024. aastal vähenes töötajate arv sektoris 2,6%, samal ajal kui juurde loodi üle 1500 uue ettevõtte. Uute firmade loomine on aasta-aastalt hoogustunud – neli aastat tagasi asutati neid veel poole vähem. See viitab turumoonutusele, kus ühemehefirma vorm on muutunud levinud viisiks, et pakkuda tööjõurenti.

Ülekulu juba enne algust

Tunnihinna alternatiivid hangetes on fikseeritud hinnaga suurprojektid, kuid ka sellel lähenemisel on tõsised puudused.

Üha rohkem suuri IT-projekte on sellised, mille kulgu ei saa lõpuni ette näha. Paralleeli võib tuua ehitussektoriga – sealgi on palju planeerimist, keerukust ja üllatusmomente. Tööde käigus võib selguda, et tuleb teha arheoloogilisi kaevamisi, arvestada muinsuskaitsega või vahetada välja mädanenud talad, nagu see juhtus ootamatult näiteks Tartu Sõpruse silla ehitusel.

Kui hange sellisteks üllatusteks valmis ei ole, kulub sageli palju aega ja energiat vaidlustele või kannatab kvaliteet, et halvad üllatused lahendada odavalt.

Et end selliste riskide vastu kindlustada, kirjutavad pakkujad “mädanenud talade” ohud maksumusse sisse. Kui halvad üllatused aga kardetud mahus ei realiseeru, siis kujuneb projekti maksumus palju suuremaks, kui oleks põhjendatud. Või siis ületavad pakkumused märgatavalt eelarvet ja hankija peab need tagasi lükkama. Tuleb ette ka seda, kus ebakindluse tõttu määramatute riskide ees pakkumusi ei esitatagi.

Mudel, millest võidavad kõik

Kõigil neil juhtudel kannab riik riskidega seotud kahjusid. Mis võiks siis olla lahendus? Olukord, kus riik ja erasektor tegutsevad tõeliste partneritena. Seda nimetatakse allianssmudeliks, mille õnnestunud näiteid ei pea otsima kaugelt: Eestis on see juba end tõestanud ehitussektoris ning meie põhjanaabrid on sama lähenemist edukalt rakendanud ka IT-projektides.

Allianssmudeli märksõnad on läbipaistvus ja ühine motivatsioon – tellija ja teenusepakkuja töötavad ühtse tiimina ning jagavad nii riske kui ka edu. Ühine huvi on see, et asi saaks tehtud võimalikult hästi. Selline lähenemine kasvatab usaldust, soodustab koostööd ja loob ruumi innovatsioonile.

Näide IT-sektoris on võtta Soome riigist, kus hangiti lahendus parema maksukogumise eesmärgil. Hange ei olnud üles ehitatud tunnihinnapõhiselt, vaid väärtuse loomise järgi – arendaja tasu sõltus sellest, kuidas maksulaekumine paranes. Lahenduse väljatöötamisse panustasid tugevalt nii tellija kui ka IT-ettevõtte tiim ning jagati ka tulemit.

Eestis on allianssmudelit rakendatud Rail Balticu hankel ja Tartu riigikaitsemaja projektis, mille puhul pärjati uuendusliku hankemudeli kasutamist ka avaliku sektori innovatsiooniauhinnaga.

Kui ehitussektorist on juba olemas Eesti õigusruumis toimivad head näited, siis miks mitte kanda need edasi ITsse?

Alustame esimesest sammust

Allianss ei lahenda küll kõiki eelkirjeldatud probleeme, kuid alustame kas või ühest sammust. Valime mõne keerukama IT-projekti, kus riik vajab parimat kompetentsi, ning katsetame mudelit, mis asendab skeemitamise ja vaidlemise päris partnerlusega.

Suurema usaldusega saame ehitada digiriiki, mis toob kasu maksumaksjale, avaliku sektori teenustele ja kogu majandusele. Ning aitab sammukese lähemale ka eelarve tasakaalule.

Andres Birnbaumi arvamusartikkel ilmus Äripäevas 23.oktoobril 2025.